Maailm muutub tajumatult kiiresti. Õppimise oskus on juuroskus. Uuemad suunad õpetamisel ja õppimisel keskenduvad loova, positiivse ja enesekindla isiksuse arendamisele.

Õpivõimest algab kõik. Täna ja ka tulevikus on õppimise oskus ja tulemuslikkus olulisemaid oskuseid. Maailm muutub kiiresti ja meil tuleb uutes tingimustes pidevalt õppida ja kohaneda. Kõige suurem viga ja vale hoiak on see kui peetakse oma aju prügikastiks. Kõike tasub õppida ja meelde jätta ja eeskätt tuleb õppida õppima. Aga kuidas? Õppima õppimiseks on mitmeid häid raamatuid, mida leiad internetist.

Vaatame peale levinumatele psühholoogiakoolkondadest lähtuvatele õpetamisele koolkondadele. Silma tasub peal hoida neist kõige uuematel, et rakendada neid nii laste kui iseendi õpetamisel.

Kõige lihtsamalt võttes põhinevad kõik õppimise koolkonnad, strateegiad ja metoodikad mõnel erineval kihistusel ja põlvkonnal. Kõik lähenemised on tänapäeval praktilises ristkasutuses igas koolis, kus kaldutakse rohkem või vähem ühe või mitme erineva suuna poole. Tihti pole see kinni koolis, vaid õpetajas. Sada aastat tagasi Oskar Lutsu “Kevade” ajal, kui tarkust joonlauaga pähetaguv ja õpetamisel karistusmeetodeid kasutav köster Julk-Jüri vastandus julgustavale ja toetavale õpetaja Laurile.

Senini on Eesti koolisüsteemis kõige rohkem praktiseeritud biheivioristlik lähenemine ehk toorelt võttes mehhaanilisel õppimisel ja tuupimisel, mälu arendamisel ja faktiteadmistel põhinev õppimine. Biheivioristlikul lähenemisel on nii plusse kui miinuseid. Kõige suuremateks miinusteks on valmisteadmised ehk mitte piisav teadmiste tõlgendamise, interpreteerimise paindlikkus, mis on muutuvas maailmas väga oluline oskus. Suuremateks biheivioristliku lähenemise miinusteks on veel unikaalsete isiksuste arenemise mittepiisav toetamine ja nõrk iseseisva kriitilise mõtlemisvõime arendamine.

Järgmiseks kihistuseks on kognitiivsel psühholoogial põhinev kasvatusteooria ja õpistrateegiad ehk lühidalt öeldes meie aju tunnetuslikel protsessidel, tajul, loovusel ja spetsiifilistel andelaadide väljaarendamisel põhinev õppimine. Kognitiivne suund arvestab rohkem õppija loovust, individuaalsust ja väärtustab seoste loomise ja mõtlemisvõime oskuste arendamist. Kognitiivne suuna õppeprotsess on biheivioristlikust tunduvalt paindlikum ja loovam, kuid õpetaja roll on endiselt suunav.

Uuemad koolkonnad õpetamisel on konstruktivistlik ja humanistlik suund, milles lähtutakse rohkem laste ja noorte huvidest ja kalduvustest. Uuemad õpetamise-õppimise strateegiad seavad olulistele kohtadele isiksuse, individuaalse lähenemise ja loovuse - positiivse ja enesekindla isiksuse arendamise. Õpetaja on õppijale toetaja ja dialoogipartner ehk mentor. Lähtutakse rohkem õppija varasematest kogemustest ja seosest õpetatava sisuga. Kogu õppeprotsessis on avatum ja olulisemale kohale seatakse õppija enda huvid ja vastutus.

Õppimise kui baasoskuse arendamine on elukestva õppe teekonnal meile kui lapsevanematele ja täiskasvanutele suur väljakutse. Üks lahendus tõhusaks õppimiseks ja õpetamiseks, sealhulgas iseenda õpetamisel, on mängulisem õppimine ja õpetamine.